> UUDIS > Allie Stuckey: Muutkem mehed taas mehelikuks

Allie Stuckey: Muutkem mehed taas mehelikuks

“Suurenev probleem tänapäeva ühiskonnas ei ole selles, et mehed oleksid liiga maskuliinsed, vaid hoopis selles, et ei olda piisavalt maskuliinsed,” räägib Allie Stuckey Prager U videos.

Vägistamised, mõrvad ja sõjad – neid ühendab üks: mehed.

Agressioon, vägivald, ambitsioonid, mida südametunnistus ei kontrolli – see kõik on see „toksiline maskuliinsus“, eksole?

Ja lahendus on lihtne: tuleb vähendada meesterahvastes toksilisust.

Tuleb luua mehed vähem maskuliinsemaks.

Tuleb kujundada mehed rohkem naiste sarnasteks.

Ma olen siin, et öelda teile, et selline mõtteviis ei ole mitte lihtsalt vale, vaid lausa ohtlik.


Lühidalt kokkuvõetuna: Kui kujundatakse mehed rohkem naiste sarnasteks, ei saada mitte vähem „toksilist maskuliinsust“, vaid rohkem. Miks? Sellepärast, et halvad mehed ei muutu headeks, isegi, kui nad muutuvad naiselikuks. Neist saavad head mehed siis, kui nad ei ole enam halvad. Agressiooni, vägivalda ja ohjeldamata ambitsioone ei saa elimineerida mehe füüsisest, neid saab ainult rakendada. Kui neid rakendada, on need tööriistadeks teha head, mitte halba.

Need samad mehelikud jooned, mis võivad tuua kaasa hävingut, suudavad ka vajadusel kukutada türannia. Need jooned, mis tekitavad ahnust, loovad ka majandussüsteeme. Need samad jooned, mis lasevad meestel võtta rumalaid riske, viivad nad võtma kangelaslikke riske.

Lahendus „toksilisele maskuliinsusele“ ei ole maskuliinsuse vähendamine, vaid parem maskuliinsus. Me teame kuidas see väljendub.

See väljendub, kui noor mees avab naisele ukse esimesel kohtingul. See väljendub isades, kes töötavad pikki tunde, et enda pere üleval pidada. See väljendub sõdurites, kes oma eluga riskides kaitsevad kodumaad.

Suurenev probleem tänapäeva ühiskonnas ei ole selles, et mehed oleksid liiga maskuliinsed, vaid hoopis selles, et ei olda piisavalt maskuliinsed. Kui mehed väljendavad enda maskuliinsust sellisel viisil, et see on tervislik ja produktiivne, saavad neist liidrid, sõdalased ja kangelased. Kui mehed suruvad oma maskuliinsust maha, eemalduvad nad oma kohustustest ning jätavad enda järele hävingu ja meeleheite.

Selle tagajärgi on näha igal pool.

Iga neljas isa elab oma lastest lahus. Lapsed, kes kasvavad üles ilma isata, on üldiselt rohkem depressioonis kui nende eakaaslased, kellel on isa ja ema. Neil on palju suurem risk sattuda vanglasse, teismelisena rasedaks jääda või vaesuda. 71 protsenti keskkoolist väljalangenuid on kasvanud isata.

„Kõikidest kividest, millega me enda elusid ehitame… on kõige olulisem perekond ja me peame tunnustama ja austama, kui kriitilise tähtsusega on isa olemasolu perekonna toimimisele.“

Seda ütles toonane senaator Barack Obama 2008. aastal.

„Kui me oleme endaga ausad,“ jätkas ta, „siis me tunnistame seda… liiga paljud isad on… kadunud liiga paljudest eludest ja liiga paljudest kodudest.“


Ei saa eitada vajadust tõelise meheliku jõu üle ühiskonnas. Terved perekonnad ja tugevad kogukonnad püsivad liidri omadustega, julgetel ja headel meestel.

Sellegipoolest püsib trend muuta mehed naiselikumaks, lootuses saavutada utoopiline võrdsus ja rahu. See algab juba noorest east. Klassiruumis peetakse poisse alatasa „probleemiks“. Mänguväljakutel on agressiivsed mängud nagu rahvastepall, pikalt olnud kadunud. Meestele öeldakse, et nende loomuomane soov võistelda on vale. Kõik saavad auhinna. Ärge ajage taga tulemusi. Selline mehelikkuse vastane suund jätkub kõrgemates kooliastmetes ning hiljem töökohal. See on loonud miljoneid ettevaatlikke mehi, õnnetuid naisi ja segaduses poisse ning tüdrukuid.


Saladus, mida iga naine teab, on järgmine: naised tahavad tõelisi mehi – mehi, kellele saab loota ja tõesti ka alt üles vaadata. Mitte ükski feministlik teooria ei muuda seda. Ma ei tunne ühtegi naist mitte üheski vanuses, kellele sümpatiseeriks passiivsed mehed, kes vaataksid nende poole, et neid ülal peetaks, kaitstaks ja juhitaks. Iga naine, keda mina tean, soovib tugevat ja vastutustundlikku meest. See ei ole sotsiaalse konstruktsiooni või kultuurilise surve tagajärg – see on kaasa sündinud.


Mehelikkuse devalveerimine ei lõpe hästi, sest naiselikud, passiivsed mehed ei peata kurja. Passivsed mehed ei kaitse ega suuda pere üleval pidada. Passiivsed mehed ei juhi. Pasiivsed mehed ei täida neid ülesandeid, mida me oleme meestelt oodanud, et ühiskond toimiks.

Inglise sotsiaalfilosoof C.S. Lewis kirjutab oma teoses „The Abolition of Man“ sellest probleemist. Ta kirjeldab pinget cerebral mani ja visceral mani vahel. „Oma intellekti kaudu,“ kirjeldab Lewis „on mees pelgalt vaim ja oma isu järgi loom“.

Me vajame mõlemat. Võta üks ära ja alles jääb mees, kes on kas nõrk või kuri. Ja kurjuse maailmas pole nõrgad mehed muud, kui kurjuse võimaldajad.

Vägistamised, mõrvad ja sõjad – neid ühendab kaks asja: pahad mehed, kes tegelevad vägistamise, mõrvamise ja sõdimisega ning nõrgad mehed, kes neid ei takista. Meil on vaja häid mehi, kes seda teevad.

Mitte maskuliinsus pole toksiline, vaid selle vähesus.

Jaga sotsiaalmeedias